ADDINOLi määrded ja pastad

ADDINOL pakub laia valikut tõhusaid määrdeid ja pastasid mootorsõidukitele ja tööstusseadmetele kasutamiseks erinevates ekspluatatsioonitingimustes. Lisaks tüüpilistele veere- ja liugelaagrimääretele leidub ADDINOLi sortimendis määrdeid lahtistele ja kinnistele hammasülekannetele, raudteeveeremi rattaäärikutele, terastrossidele ja elastomeersetele tihendimaterjalidele.

ADDINOLi määrete ja pastade valik

tahkete määrdeaineteta universaalmäärded
tahkeid määrdeaineid sisaldavad määrded, nagu adhesiivsed määrded
tahkete määrdeaineteta poolvedelad määrded
tahkeid määrdeaineid sisaldavad poolvedelad määrded
määrded kiiretele laagritele ja madaltemperatuurilisteks rakendusteks
sünteetilised kõrgtemperatuurilised määrded
eriotstarbelised määrded
määrded toiduainetööstusele
biolagunevad määrded
pastad

Ülevaate määretest ja pastadest leiate meie Oil-Finderist.

Valik ADDINOLi määrdeid tuubides

Ülevaade eelistest:

masinaosade usaldusväärne kulumis- ja korrosioonivastane kaitse ka pretensioonikates ekspluatatsioonitingimustes, nagu nt äärmuslikel töötemperatuuridel, löökkoormuse all, vibratsiooni esinemisel, niiskes ja tolmuses keskkonnas
optimeeritud energiatõhususest ja vananemiskindlusest tulenev ökonoomsus
stabiilselt kõrge toodete kvaliteet tänu hoolikalt valitud baasõlidele ja tõhusatele lisanditele ning tehasesisesele rangele kvaliteedikontrollile tootmisprotsessi ajal
meie tehniliste ekspertide asjatundlik personaalne teenindus

Huvitavat lugemist määretest

Määrete ülesehitus

Määrded on poolvedelad kuni tahked määrdeained, mille valmistamiseks kasutatakse vedelat baasõli ja sobivat tahkestit. Mõningaid omadusi saab parandada manuste ja tahkete määrdeainete lisamisega. Võrreldes määrdeõlidega on määrded keerukama ülesehitusega määrdeained. Määrde jõudlust mõjutavad kõikide selle koostisosade, nagu baasõli, tahkesti, manuste ja tahkete määrdeainete omadused. Kombineerides mitmesuguseid erineva viskoossusega baasõlisid erinevat tüüpi tahkestite ja erinevate manustega, on võimalik toota väga palju erinevaid määrdeid.

Pastade koostis sarnaneb üldjoontes määrete omaga, kuid erinevalt määretest sisaldavad pastad alati suurel hulgal tahkeid määrdeaineid. Ehkki paljud pastad sisaldavad tahkestit, mida kasutatakse ka määretes, on võimalik teatud tüüpi tahkeid määrdeaineid kasutades loobuda pasta valmistamisel tahkestist. Taoliste tahkestivabade pastade konsistents sõltub siis täielikult selles sisalduvate tahkete määrdeainete kogusest.

Määrde põhiliseks koostisosaks võib pidada baasõli, mille osakaal jääb lõpptootes harilikult 70% ja 95% vahele.

Olenevalt valitud tahkesti tüübist ja soovitud konsistentsist (mida kirjeldab NLGI klass) sisaldavad määrded 3% kuni 30% tahkestit. Manuste osakaal võib ulatuda kuni 10%ni. Kui määrde koostises on kasutatud tahkeid määrdeaineid, on nende sisaldus tavaliselt maksimaalselt umbes 10%.

Tihke konsistentsiga määrdeained, mis sisaldavad üle 40% tahkeid määrdeaineid, liigituvad pastade alla. Määrdetaolisi eritooteid, milles tahkete määrdeainete sisaldus jääb 10% ja 40% vahele, nimetatakse sageli määrdepastadeks.

Määrde põhikomponendid

Määrete baasõlid

Baasõli kui määrde peamine koostisosa määrab suuresti ära toote määrimis- ja kasutusomadused. Baasõli termooksüdatsioonikindlusest oleneb määrde kasutuseks sobiv temperatuurivahemik ja vananemiskindlus. Madaltemperatuurilisteks rakendusteks ettenähtud määrded sisaldavad eriti madala hangumistemperatuuriga baasõlisid. Viskoossus ja viskoossuse sõltuvus temperatuurist mõjutab vastupidava määrdeainekelme moodustumist ja määrde vastupanu jõumomendile kasutustingimustes. Lisaks sellele sõltub valitud baasõlist ka määrde kokkusobivus elastomeersete tihendimaterjalidega.

Määretes leiavad kasutust järgmist tüüpi baasõlid:

mineraalõlid (nafteensed õlid, parafiinsed õlid, aromaatsed õlid, valgeõlid
sünteetilised õlid (polüalfaolefiin, ester, polüalküleenglükool, polüisobuteen, silikoonõli, perfluoropolüeeter)
taimeõlid (rapsiõli, rüpsiõli)

Määrete valmistamiseks võidakse kasutada ka mineraalsete ja sünteetiliste õlide segusid, mille tulemusel saadakse poolsünteetilised tooted.

Tahkesti

Tahkesti mõjutab määrde tekstuuri, mehaanilist stabiilsust, vastupidavust erinevatele ainetele (nt veele, lahustitele) ja tööks sobivat temperatuurivahemikku. Kõige sagedamini kasutatavad tahkestid liigituvad seepide alla. Seebid on rasvhapete metallisoolad (alifaatsed monokarboksüülhapped), mis moodustuvad rasvhapete reageerimisel metallhüdroksiidiga. Määrete tootmiseks kasutatakse peamiselt naatriumi, liitiumi, kaltsiumi, baariumi ja alumiiniumi hüdroksiide. Lisaks eristatakse lihtsaid seepe, segaseepe ja kompleksseepe. Ühe rasvhappe reageerimisel ühe metallhüdroksiidiga saadakse lihtne seep. Kahe metallhüdroksiidi samaaegsel kasutamisel saadakse segaseep (nt liitium-kaltsiumseep). Kui lihtsad ja segaseebid sisaldavad üksnes rasvhappeid, siis kompleksseepide valmistamiseks lastakse metallhüdroksiidil reageerida rasvhappega ja veel teise happega, mis ei kuulu rasvhapete rühma. Peale seepide võib tahkestina kasutada ka muid orgaanilisi ja anorgaanilisi ühendeid.

Määrete valmistamiseks kasutatakse järgmisi tahkesteid:

alumiiniumseep, alumiiniumkompleksseep
baariumseep, baariumkompleksseep
kaltsiumseep, kaltsiumkompleksseep
liitiumseep, liitiumkompleksseep
naatriumseep, naatriumkompleksseep
orgaanilised tahkestid, nagu polükarbamiid ja polütetrafluoroetüleen (PTFE)
anorgaanilised tahkestid, nagu bentoniit ja silikageel

Vasakul poolvedel määre, mis kuulub konsistentsi klassi NLGI 00 ja selle kõrval paremal tahke määre, mis kuulub konsistentsi klassi NLGI 2

NLGI klassid

Olenevalt lisatava tahkesti kogusest saab toota erineva konsistentsiga määrdeid. Määrde konsistents määratakse vastavalt DIN ISO 2137 standardile penetratsiooni järgi. Selle meetodiga mõõdetakse standardiseeritud katsetingimustes koonuse sissetungimissügavust määrdeproovi 0,1 mm täpsusega. Mida pehmem konsistents, seda sügavamale koonus vajub ja seda suurem on penetratsiooniarv. Mõõtmistulemuse põhjal jagatakse määrded konsistentsi ehk NLGI klassidesse, mida on kokku üheksa ja mille on defineerinud USA Rahvuslik Määrdeinstituut (NLGI). Mõõdetud penetratsioonile vastav NLGI number määratakse DIN 51818 standardi alusel. Konsistents iseloomustab määrde plastilisust, mehaanilist tugevust ja pehmust ning määrab ära määrde otstarbe.

NLGI klass	Koonuse sissetungimissügavus 0,1 mm
NLGI 000	445–475
NLGI 00	400–430
NLGI 0	355–385
NLGI 1	310–340
NLGI 2	265–295
NLGI 3	220–250
NLGI 4	175–205
NLGI 5	130–160
NLGI 6	85–115 ¹⁾ 1) penetratsioon töötamata määrdel (töötanud määrde asemel)

Määretes kasutatavad manused

Manuste lisamisega saab optimeerida määrete kasutusomadusi, nagu nakkuvust, vananemiskindlust, korrosiooni- ja kulumisvastast kaitset ning koormustaluvust.

Määrete koostises on levinud järgmised manused:

oksüdatsiooniinhibiitorid vananemiskindluse parandamiseks
korrosiooniinhibiitorid
hangumistemperatuuri alandavad manused madaltemperatuuriliste omaduste parandamiseks
nakkuvust parandavad manused
kulumisvastased ehk AW-manused (Anti-Wear additives)
sööbimisvastased ehk EP-manused (Extreme-Pressure additives)

Määretes kasutatavad tahked määrdeained

Erinevalt manustest ei esine määrdes sisalduvad tahked määrdeained baasõlis lahustunud kujul. Laias laastus võib tahked määrdeained jagada kihte tekitavateks ja kihte mittetekitavateks määrdeaineteks. Kihte tekitavatel tahketel määrdeainetel on kihiline struktuur, kus kristallvõre üksikute kihtide vahel on väikese nihketakistusega ehk libisevad pinnad. Selliste kihilise struktuuriga tahkete määrdeainete hulka kuuluvad näiteks grafiit, molübdeendisulfiid (MoS₂), volframdisulfiid (WS₂) ja α-boornitriid (BN). Samas kasutatakse tahkete määrdeainetena ka materjale, mis pole kihilise struktuuriga. Siia alla kuuluvad pehmed plastsed metallid, nagu vask ja alumiinium, valged tahked määrdeained (fosfaadid, karbonaadid, sulfiidid, oksiidid) ja polütertafluoroetüleen (PTFE). Tahkeid määrdeaineid sisaldavaid määrdeid eelistatakse kasutada iseäranis kohtades, kus pole võimalik vältida piirmäärimise tingimusi. Selliseid määrimiskohti iseloomustab tavaliselt väike liikumiskiirus koos suure spetsiifilise koormusega.

Määrete DIN standardid ja märgistamine

Määrete jaoks on olemas kaks põhilist DIN standardit, milles on ette antud klassifikatsioonid ja nõuded.

DIN 51825: määrdeained – määrded K – klassifikatsioon ja nõuded
DIN 51826: määrdeained – määrded G – klassifikatsioon ja nõuded

DIN 51825 standard käsitleb veerelaagritele, liugelaagritele ja hõõrdepindadele ettenähtud määrdeid konsistentsi klassides NLGI 1 kuni 4. DIN 51826 standard käsitleb ajamitehnika osade (iseäranis kinniste hammasülekannete) määrimiseks sobivaid määrdeid konsistentsi klassides NLGI 000 kuni 2.

Tuginedes DIN 51502 standardile (mida on arvesse võetud ka ülal nimetatud standardites DIN 51825 ja DIN 51826), saab kindlaid reegleid järgides anda määretele tähise ehk koodi, mis koosneb tähtede ja tunnusnumbrite jadast. Sööbimisvastaste manustega ja tahkete määrdeainetega K määre (DIN 51825 järgi), mis sisaldab sünteetilistest süsivesinikest koosnevat baasõli, kuulub konsistentsi klassi NLGI 2 ja on kasutatav temperatuurivahemikus -30 °C kuni +140 °C, tuleks nende reeglite kohaselt märgistada koodiga KPFHC 2 N-30.

Järgmises tabelis on toodud välja DIN 51502 standardis määratletud tähed ja tunnusnumbrid määrete märgistamiseks:

Tähis / toote spetsiifika	Võimalikud tähed ja numbrid DIN 51502 järgi	Koodi näide KPFHC 2 N-30
määrde liigi tähis	K … veerelaagrite, liugelaagrite ja hõõrdepindade määre DIN 51825 järgi G … kinniste hammasülekannete määre DIN 51826 järgi OG … lahtiste hammasülekannete määre M … liugelaagrite ja tihendite määre	K
lisatähis manused	P … lisatud EP-manused F … lisatud tahked määrdeained	PF
lisatähis baasõli tüüp	ilma … mineraalõlideta HC … sünteetilised süsivesinikud PG … polüglükoolid E … orgaanilised estrid PH … fosforhappe estrid FK … perfluoritud õlid SI … silikoonõlid X … muu	HC
NLGI klass	number vastab NLGI arvväärtusele	2
ülemine kasutustemperatuur ja veekindlus	C-U … ülemine kasutustemperatuur °C veekindlus DIN 51807 järgi	N
alumine kasutustemperatuur °C	tunnusnumber vastab alumise kasutustemperatuuri arvväärtusele	-30

Kasutustemperatuuri ja veekindluse märgistus lahti seletatuna:

Tähis	Ülemine kasutustemperatuur	Veekindlus DIN 51807 järgi
C	+60°C	0-40 või 1-40
D	+60°C	2-40 või 3-40
E	+80°C	0-40 või 1-40
F	+80°C	2-40 või 3-40
G	+100°C	0-90 või 1-90
H	+100°C	2-90 või 3-90
K	+120°C	0-90 või 1-90
M	+120°C	2-90 või 3-90
N	+140°C	kokkuleppel
P	+160°C	kokkuleppel
R	+180°C	kokkuleppel
S	+200°C	kokkuleppel
T	+220°C	kokkuleppel
U	> 220°C	kokkuleppel

Määrete kasutamine

Võrreldes määrdeõlidega on määrded parema nakkuvusega ja viskoossemad. Nõnda püsivad nad kergemini määrimiskohas, mida konstruktsiooniliste meetodite kulukuse tõttu pole võimalik sobival viisil tihendada, et takistada määrdeõli minemavoolamist määrimiskohast. Üheks määrete põhiliseks rakendusalaks on veerelaagrid. Määrdega määritavates veerelaagrites täidab plastne määre lisaks ka tihendamise funktsiooni, kaitstes laagerdust keskkonnamõjude, nagu nt tolmu, niiskuse või pritsiva vee eest. Vastupidiselt määrdeõlidele, mis ringlevad tsirkulatsioonisüsteemides ja hoolitsevad lisaks määrimisele ka transpordi eest, ei sobi määrded soojuse ärajuhtimiseks ega sarnase suurusega mustuseosakeste ja kulumisproduktide kõrvaldamiseks määrimiskohast.

Veerelaagrite määrimiseks kasutatakse sageli määrdeid