Priit Rätsepa tagasitulek: kui kirg ei kao, vaid ootab oma hetke

Neli aastat eemal krossiradadelt ei olnud Priit Rätsepa jaoks loobumine, vaid teadlik paus, et keskenduda kõige olulisemale – perele. Koos abikaasaga rajati kodu ja alustati uut eluetappi, kuid soov tsikliga tagasi rajale minna ei kadunud hetkekski. See lihtsalt ootas oma aega.

Priit soovis oma lastele anda edasi väärtuse, mis teda ennast on alati kandnud: kui miski sind vaimselt toidab, siis tuleb sellele kirele järgneda – iga kell.

Tema lugu sai alguse seitsmeaastaselt, kui ta sai oma esimese mootorratta. Nagu paljudel teistel võidusõitjatel, oli ka Priidu jaoks suureks eeskujuks tema isa. Alustati lihtsa põhimõttega – kross peab olema lõbus. Edasi tulid areng, edu ja soov rohkem saavutada. Ent ka siis, kui tase tõusis, jäi üks asi alati samaks: otsus krossiga tegeleda tuli temalt endalt.

Aastate jooksul on Priit näinud, kui palju tuleb spordis saavutamiseks pingutada. Samas ei nimeta ta neid pingutusi ohverdusteks: kui midagi väga armastad, siis need ei tundu rasked. Motokross on talle õpetanud tööharjumust, distsipliini ja suhtlemisoskust – väärtusi, mida kannab ta endaga ka väljaspool sporti.

Töö käib tihti varjatult – pealtvaatajad ei näe raskemaid hetki, kus pingutused esialgu vilja ei kanna. Kuid sisemine soov – sõita, areneda ja olla kohal – pole Priidus kunagi kadunud. Ka krossipausi ajal hoidis ta end füüsilises vormis ning sisimas teadis ta, et üks päev tuleb ta kindlasti tagasi.

See päev tuli. Ja kiiremini, kui ta oskas oodata.

Priidu lugu ja mõtteviis haakuvad selgelt ka ADDINOLi väärtustega. Järjepidevus, töötahe ja kompromissitu kvaliteet – olgu see spordis või tehnilises hoolduses – on usaldusväärsuse vundament.
Priit Rätsepa tagasitulek pole ainult sportlik samm – see on meeldetuletus, et kirele tuleb järgneda.