Mootoriõlide liigitamiseks viskoossuse ehk voolavuse järgi on kasutusel USA Autoinseneride Liidu (Society of Automotive Engineers) J300 standardis defineeritud viskoossusklassid. Kuni 2013. aasta aprillini oli SAE klassifikatsioonisüsteemis 11 viskoossusklassi ja SAE 0W-20 tähistas kõige väiksema viskoossusega õlisid. 1. aprillil 2013 lisandus SAE mootoriõlide klassifikatsioonisüsteemi uus viskoossusklass SAE 16. Uute SAE klasside kasutuselevõtt tulenes nõudlusest veelgi kütusesäästlikumate õlide järele. Õlitootjatele tähendab see aga silmitsi seismist keeruka ülesandega, sest üha väiksema viskoossusega õlide arendamisel on omad ohud.
Enne SAE 16 kasutuselevõttu oli mootoriõlide viskoossusklassidesse liigitamise ainsaks kriteeriumiks kindel kinemaatilise viskoossuse vahemik (min kuni max kinemaatiline viskoossus). Koos SAE 16 klassi lisandumisega muudeti ühtlasi SAE 20 klassi kinemaatilise viskoossuse vahemikku (varem 5,6 kuni 9,3 mm2/s; nüüd 6,9 kuni 9,3 mm2/s), kuna SAE 16 klassile kehtestatud kinemaatilise viskoossuse vahemik oleks sellega osaliselt kattunud. Selleks et mootoriõli vastaks SAE 16 viskoossusklassi nõuetele, peab 100 °C juures mõõdetav õli kinemaatiline viskoossus jääma vahemikku 6,1 kuni 8,2 mm2/s. Tänapäevaste õlide klassifitseerimise jaoks on lisaks oluline HTHS (High-Temperature-High-Shear) viskoossus, mis kirjeldab õli voolavust 150 °C õlitemperatuuril ja suurel nihkekiirusel ehk mootori suurtel pööretel. SAE 16 viskoossusklassile defineeritud minimaalne HTHS viskoossus on 2,3 mPa*s.
2015. aasta 20. jaanuaril täiendas SAE oma klassifikatsioonisüsteemi veel kahe viskoossusklassiga: SAE 8 ja SAE 12. SAE 8 viskoossusklassi liigituva õli kinemaatiline viskoossus (mõõdetud 100 °C juures) peab jääma vahemikku 4,0 kuni 6,1 mm2/s ja HTHS viskoossus olema vähemalt 1,7 mPa*s. SAE 12 klassile defineeritud kinemaatilise viskoossuse vahemik on 5,0 kuni 7,1 mm2/s ja HTHS viskoossus vähemalt 2,0 mPa*s.
Kinemaatilise viskoossuse väiksemad väärtused viitavad sellele, et õlid on vedelamad. Ka HTHS viskoossuse puhul on näha, et lisandunud viskoossusklassidel on see järjest väiksem. Väiksemad väärtused tähendavad aga suuremat kütusesäästu, kulumiskaitset ja vähem CO2 heitmeid. Vähendades mootoriõli viskoossust kõrgetel temperatuuridel, väheneb mootoris hõõrdekadu. Hõõrdumisel muundub vähem energiat soojuseks, mootori kasutegur suureneb ja kütusekulu väheneb.
SAE J300 standardis nõutud HTHS viskoossuse miinimumväärtused garanteerivad, et õlid moodustavad stabiilse õlikelme ka kõrgetel temperatuuridel ja suurel kiirusel, pakkudes seega kulumiskaitset ka äärmuslikes tingimustes.
Uute SAE klasside kasutuselevõtt tulenes nõudlusest veelgi kütusesäästlikumate õlide järele. Õlitootjatele tähendab see aga silmitsi seismist keeruka ülesandega, sest üha väiksema viskoossusega õlide arendamisel on omad ohud.
Väikse viskoossusega õlidel on enamasti suurem aurustumiskadu. Teatud osa mootoriõlist, mis kõrgematel õlitemperatuuridel õlivannis aurustub, juhitakse karterituulutuse kaudu kütuse ja õhu segusse, kus ta ära põleb. Põlemisjäägid võivad mõjutada negatiivselt katalüsaatorite ja tahmafiltrite tööd. Samas kehtib ka reegel: mida väiksem on aurustumiskadu, seda väiksem on õlikulu ja seda stabiilsem on ka õli viskoossus. Kui aga õli liigselt aurustub, muutub ta aja jooksul paksuks ja kaotab oma kütust säästvad omadused. Seega peavad uutel mootoriõlidel olema samaaegselt nii väiksed aurustumiskaod kui ka kõik muud mootori sujuvaks tööks vajalikud omadused.
Uute väheviskoossete (SAE 0W-8, 0W-12 ja 0W-16) mootoriõlide puhul tuleb silmas pidada seda, et nad on mõeldud uut tüüpi mootoritele ega sobi kasutamiseks vanemat tüüpi mootorites. Vanemates mootorites oleks nende mõju vastupidine, st nad soodustaksid mootoriosade kulumist.