Jörgen-Matthias Talviku – tugivõrgustiku olulisusest laia maailma minnes

Kui Jörgen-Matthias Talviku oli laps, oli Eesti motokrossis üks nimi, mis kõlas kõvemini kui teised – Tanel Leok. Just tema sõite jälgis Jörgen iga nädalavahetus Motors TV vahendusel. Selles poisikeses, kes istus teleka ees, tärkas unistus, ja mitte lihtsalt unistus – vaid suund.

Juba 11–12-aastaselt algas tal koostöö oma suure eeskuju, Tanel Leokiga, kes sai Jörgenile esimeseks tõeliseks mentoriks. “Kui tahad kuhugi jõuda, tuleb sihtida välismaale,” oli üks Taneli peamisi nõuandeid – ja see jäi kõlama. Õnneks mõistis ka Jörgeni isa, et kui pojal on siht silme ees, tuleb selle nimel tegutseda. Nii pandi bussile hääled sisse ja võeti suund Euroopa laagrite ja treeningute poole.

Esimene suurem hüpe tuli 2021. aastal, kui Jörgen sai profitiimi lepingu Hollandis. Välismaale kolimine oli suur samm – nii spordis kui elus. Esimest korda tuli hakkama saada üksi. Treeningud, võistlused, taastumine, majapidamine – kõik ilma tavapärase perekondliku tugitaustata. Õnneks olid tal kõrval perekond Kullased, kelle toetus osutus hindamatuks. 18-aastane Jörgen koges siiski, et üksiolek võib murda, aga see võib ka karastada.

See hooaeg ei tulnud tulemustelt ootuspärane, kuid andis eluks rohkem kui ükski teine. Vaimsed pinged, võõras keskkond ja sotsiaalse toe puudumine tegid selgeks, kui oluline on tugivõrgustik noore sportlase ümber. Videokõned ei asenda päris kontakti.

Tagantjärele teab Jörgen, et just see kogemus kujundas teda inimesena – õpetas tundma iseennast, toime tulema pingetega ja mõistma, kui tähtis on jagada teekonda kellegagi, kes saab su rütmist aru.

Tema lugu ei räägi ainult motokrossist – see räägib küpsemisest, julgusest ja vastupidavusest. Täpselt need on omadused, mida vajab nii sportlane kui masin – ja just selliseid väärtusi hindab ka ADDINOL.